Pool tundi enne lennukit

[prettyianthe]

Mulle ei meeldi lennujaamad. Mitte sellepärast, et mul oleks lennuhirm – vaid sellepärast, et kõik seal on nii kuradi kallis. Võileib, mis maksab pealinnas kolm eurot, läheb seal kaheksaks. Pudel vett – neli eurot. Ja ma istun väravate vahel, seljakott süles, ja mul on aega veel kolmekümneks minutiks. Telefonis on 15% akut ja ma ei taha seda raisata rumalate videote peale.

Olin tööreisil. Ühepäevane sõit, väike linn, üks koosolek, kohe tagasi. Hommikul ärkasin kell neli, nüüd oli kell kuus õhtul ja ma olin väsinud nagu koer, kes on terve päeva ringi jooksnud. Lennuk pidi tulema seitsmekümne viie minuti pärast. Natuke hilines. Nii et mul oli… ootamatu aeg. Tühi aeg. See kõige ohtlikum aeg, mil su aju hakkab mõtlema: "Mida ma siis nüüd teen?"

Istusin toolile. Eemaldusin teistest reisijatest. Vaatasin oma telefonis ühte krüptorakendust, kus mul oli 23 eurot. Jäänud mingist eelmisest projektist. Ma polnud nädalaid sinna sisse loginud. Ja siis meenus mulle, et mu sõber rääkis mingist online kasiino litecoin asjast. Tema sõnul saab seal mängida ilma suurema jamata – ühendad oma rahakoti ja oledki sees.

Mikser. Mul polnud midagi kaotada. Need 23 eurot ei olnud minu jaoks midagi. Osta nende eest lennujaamas võileib ja limonaad? Võib-olla. Aga võib-olla saaksin midagi muud.

Leidsin koha, mida ta mainis. Disain oli lihtne – isegi natuke liiga lihtne, nagu oleks keegi teinud selle ühe päevaga. Aga registreerimine võttis aega umbes nelikümmend sekundit. Ühendasin oma rahakoti. 23 eurot kanti üle. Ja ma istusin seal, lennujaama ebamugaval toolil, kõrval võõras mees, kes sõi krõpsu ja haises küüslaugu järele.

Avasin mängu. Midagi lihtsat. Pruun taust, kuldsed sümbolid. Ei mingit kirevat värvi, ei mingit muusikat – ainult rullikud ja nupp. Mulle see meeldis. See ei üritanud olla lõbus. See oli lihtsalt masin.

Panin esimese panuse – 1 euro.

Rullid pöörlesid. Peatusid. Ei midagi.

Teine euro. Ei midagi.

Kolmas euro. Võit – 2 eurot tagasi. Taandasin.

Nii see läks. Kaotasin, võitsin väikseid summasid, jäin keskmiselt miinusesse. Aga mul polnud kiiret. Lennuk hilines veel. Kuulutati, et veel kakskümmend minutit. Küüslaugumees läks ära. Hakkasin teise mänguga.

See oli mitmerealise slotiga. Ma ei viitsinud reegleid lugeda. Vajutasin nuppu ja vaatasin. 50 sendi panused. Vaikselt. Rahulikult.

Ja siis ma märkasin midagi. Ma olin neli eurot miinuses, kui äkki hakkas ekraan helendama. Mitte vilkuma, vaid helendama – nagu keegi tõstaks valgust tasapisi. Ma ei saanud aru, mis toimub. Mängusse ilmus lisarada. Boonus. Täiesti suvaliselt.

Ma ei teinud midagi. Lihtsalt istusin ja vaatasin, kuidas rullikud ise pöörlema hakkasid. Nad pöörlesid kaua – vähemalt kakskümmend sekundit. Ja siis peatusid. Summa mu 19 eurost hüppas 44 euro peale.

See oli selline hetk, kus sa ei naerata, ei karju, ei tee midagi. Sa lihtsalt noogutad. Nagu "jah, see on tore". Aga sees tunne on soe. Soe nagu hea tee talvel.

Vaatasin kella. Lennukile minek algas viieteistkümne minuti pärast. Mul oli veel aega. Aga ma teadsin, et ma ei peaks enam mängima. Sest kui ma mängin, võin ma kaotada. Ja kui ma kaotan, siis olen ma lennukis paha tujuga. 44 eurot on ilus summa. Pool sellest on puhas võit.

Võtsin 40 eurot välja. Kohe. Jätsin 4 eurot proovimiseks. Panin need ühele reale – viimane panus enne seda, kui ma telefoni ära panin. Rullid pöörlesid. Peatusid. Kaotus. 4 eurot läks. Aga mul oli 40 eurot juba kontol.

Lennukis istudes mõtlesin, kui absurdne see kõik on. Ma olin siin, kõrgel pilvede kohal, istudes kolme inimese vahel, kes ei teadnudki, et ma just võitsin raha. See oli minu väike saladus. Mitte keegi ei näinud. Telefon oli lennurežiimil. Raha oli juba üle kantud.

Järgmise nädala jooksul ma ei mänginud kordagi. Aga ma mõtlesin sellele online kasiino litecoin kohale mitu korda. Mitte sellepärast, et ma tahtsin tagasi minna – vaid sellepärast, et see oli hea mälu. Nagu need korrad, kui leiad poest soodukaga midagi, mida sa tegelikult vajad. Ja siis pärast oled õnnelik, et sa sinna sisse astusid.

Kuu aega hiljem läksin uuesti lennujaama. Jälle tööreis. Jälle hilinemine. Mõtlesin proovida uuesti. Panin 20 eurot. Kaotasin 15 eurot ja sulgesin. Lihtsalt tõusin püsti, läksin kohvit ellu, ostsin endale kalli kaputsiino. Ja see oli ka hea.

Sest point ei ole selles, et ma võidaks iga kord. Point on selles, et ma ei lase kaotusel enda päeva rikkuda. Ja kui ma võidan, siis on see lihtsalt boonus. Nagu lennujaamas viivitus, mis toob sulle midagi head. Tavaliselt toovad viivitused ainult peavalu. Aga sel korral tõid mulle 40 eurot ja ühe loo, mida ma räägin praegu sulle.

Telefon on jälle 15% peal. Võib-olla on aeg midagi uuesti proovida? Võib-olla. Aga mitte praegu. Praegu on veel natuke aega. Ja ma tahan seda vaikust nautida. Enne kui väravad avanevad.